Sõnavabadus - ventiil ühiskonna pingete maandamiseks.

Arvatakse, et kui me lubame avalikult väljendada vihkamist ja teha ähvardusi, siis see vaid kasvatab pinget, kuni viimane kasvab vältimatult vägivallaks. Ilmselt just sel põhjusel on mitmed Euroopa riigid vihakõne keelustanud, seda eriti juudivastaste mõtete väljendamise osas. Enamik inimesi peab mõistlikuks paremäärmuslaste — näiteks neonatside õiguste ja sõnavabaduse piiramist. Kuid kas selline sõnavabaduse piiramine annab lõpuks ka positiivset tulemit?

Nagu me teame, demokraatia tunnuseks on sõnavabadus ja totalitarismi tunnuseks on sõnavabaduse puudumine. Ei ole võimalik kahte isandat korraga teenida — säilitada demokraatiat ja piirata sõnavabadust. Ajaloos on näiteid, kus kahe süsteemi samaaegne rakendamine on toonud kaasa korraliku segaduse. Kui totalitaarne režiim annab inimestele teatud vabaduse, siis soovitakse  veelgi enam vabadust ning ühiskond hakkab demokraatia suunas liikuma. Just nii juhtus Nõukogude Liidus, juhtub parasjagu Hiinas ja juhtus või on juhtumas ka mõnes Lähis-Ida riigis. Kui aga demokraatlikud ühiskonnad hakkavad vabadust piirama, siis hakkab selline ühiskond tagasi langema totalitaarsuse suunas. Just sel põhjusel ei saa USAs toimuv terrorismi vastu võitlemisega põhjendatud kodanikuvabaduste piiramine olla jätkusuutlik — välja arvatud juhul, kui USAst saaks totalitaarne riik.

Ükski tõeliselt demoraatlik riik ei suudaks olla nii julm ja halastamatu, et kasutaks sõjalist jõudu nende oma kodanike vastu, keda nad peavad ohtlikeks. Kui demokraatlik valitsus seda teeks, siis muutuks ta totalitaarseks režiimiks. Demokraatia puhul ei tohiks sõnavabadus — ükskõik kuidas seda siis ka ellu viiakse — kunagi muutuda ohuks rahule. Vastupidi, sõnavabadus peaks olema pinget alandavaks varuventiiliks, mis aitab rahu säilitada.

Vaatame ühte konkreetset näidet. Enamus Euroopa rahvastest ei ole ennast tervendanud teise maailmasõja ja holokausti poolt tekitatud haavadest psüühikas. Seetõttu on mõistetav, et sellised rahvad ei soovi näha neonatslike liikumiste esilekerkimist, mis avalikult taotlevad juutide tapmist ja Iisraeli riigi hävitamist. Kuid tunnistagem ausalt — Euroopas on natsistlikust ideoloogiast lummatud siiski suhteliselt väike arv inimesi. Mis võiks olla parim viis sellise olukorraga toime tulla? Või mida teha põgenikekriisist tulenevate äärmuslike sõnaavalduste puhul?

Mõned riigid ei tee midagi, kuid ajalugu on näidanud, et probleemi ignoreerimine ei tee seda olematuks. Teised püüavad antud probleemi aktiivselt alla suruda, keelates vastavad avaldused ja liikumised. Sellega kaasneb aga vältimatult selliste liikumiste parem organiseerumine ja suurem sihikindlus. Seda on näidanud paljude totalitaarsete riikide vastupanuliikumiste ajalugu. Kui inimeste sõnavabadus on allasurutud, siis ei saa ühiskond enam niisama kergesti silma peal hoida sellel, mida need liikumised teevad. Veelgi enam, kui me surume midagi alla, siis pinge vaid kasvab ning varem või hiljem jõuame konflikti süttimiseni.

Mõistlikum tegutsemisplaan oleks see, kui demokraatlike riikide valitsused aitaksid oma kodanikel jõuda paremale arusaamisele elust ja ühiskonnast, mis aitaks inimestel vabatahtlikult loobuda oma äärmuslikest vaadetest. Kui mõned inimesed alustaksid natsistliku (või Eesti kontekstis suurvene) ideoloogia propageerimist, peaks valitsus püüdma mõista, miks need inimesed tunnevad külgetõmmet sellise maailmavaate suunas. On ilmne, et nad on rahulolematud oma ühiskonna ja valitsemiskorraga, olles samas võimetud midagi selle muutmiseks tegema. Kui sõjaaegsed natsid võisid olla meie vaenlased, siis praegu on need inimesed antud riigi kodanikud (ja elanikud) ning demokraatlik valitsus ei tohiks kunagi oma kodanikke näha kui vaenlasi. Kuna demokraatlik valitsus ei saa vägivalla abil selliseid inimesi alla suruda, siis tuleb aidata neil inimestel vabatahtlikult loobuda oma äärmuslikest vaadetest. Üheks võimaluseks on lasta sõnavabadusel see töö ära teha.

Inimestel tuleb lubada tegutseda avalikult ja lasta neil öelda, mida nadmõtlevad. Samal ajal võivad teised esitada oma vastuväiteid. Neonatsid ütlevad kindlasti asju, mis paljusid inimesi solvab. See aga annab võimaluse järele mõelda, miks need ütlused panevad end solvatuna tundma. Ja kui inimestel on vabadus öelda oma arvamus neonatside kohta, tekib ka neil võimalus järele mõelda, miks nad on enamiku jaoks nii vastumeelsed.

Ideede vaba väljendamine tegelikult ei suurenda pinget, vaid hoopis toob nähtavale pinge, mis rahuliku pealispinna all on kogu aeg olemas olnud. Ja kui see on nähtaval, siis on ühiskonnal parem ülevaade sellest, missuguste probleemidega tuleks tegeleda. Vähemalt tekib seeläbi võimalus jätkusuutlikuks arenguks igaühe jaoks. Olemasolevate probleemide allasurumine suurendaks vaid varjatud pinget, kuni tekib plahvatus. Just selline varjatud pinge tõi natsid 1933. aastal Saksamaal võimule ja vallandas pronkssõduri kriisi Eestis 2007. aastal.

Sõnavabaduse mõte on aidata kaasa dialoogi tekkimisele, mis avaks võimalusi vastastikuse mõistmise tekkeks. Äärmuslikud vaated kerkivad inimeste hulgas esile vaid siis, kui neile tundub, et nad ei ole ühiskonna poolt mõistetud. Kui inimesed leiavad mõistmist, siis nad sageli muudavad oma vaated tunduvalt mõõdukamaks ning hakkavad osalema poliitilises protsessis tunduvalt rahumeelsemal ja tasakaalukamal moel.