Kas sõnavabadus annab meile õiguse teisi solvata?

On küllalt palju inimesi, kes arvavad, et sõnavabaduse valimatu kasutamine või lausa taotluslik teiste solvamine mitte ei vähenda vaid hoopis suurendab pinget. Ja nad väidavad, et moslemite reageerimine Muhamedi pilapiltide avaldamisele vaid kinnitab seda.

Nii nagu antud loo eelnevas osas öeldud — sõnavabadus tähendab õigust (kuid mitte kohustust) öelda mida iganes, isegi kui see teisi solvab. Ja ei ole kahtlustki, et solvangud vaid suurendavad pingeid lühemas plaanis. Kuid pikemas plaanis on sõnavabadus ainuke võimalus, kuidas vähendada pinget ja ülesehitada suuremat teineteisemõistmist erinevate inimeste ja inimgruppide vahel.

Oletame, et ma kasutan oma sõnavabadust ja ütlen midagi, mis sind solvab. Kuna ma ei ole halb inimene, siis ma ei öelnud seda selleks, et sind tahtlikult solvata. Ma ütlesin seda sellepärast, et ma ei mõistnud sind. Ma ei mõista sind, sest ma ei ole sinuga suhelnud.

Sellises olukorras on meil edasiliikumiseks positiivne ja negatiivne potentsiaal. Ideaalne oleks, kui sa kasutaksid oma sõnavabadust ja selgitaksid mulle, kuidas minu öeldu sind solvas. Kui ma mõistan, et sa solvusid, siis teeb see mind murelikuks. Ma soovin muuta oma käitumist ning vältida sinu solvamist. Kuid selleks, et seda teha, pean ma mõistma, mida sa tunned, et seejärel vastata vabandusega ja väljendada soovi mõista sind paremini. Ka sinul on sarnaselt minuga soov mõista, miks ma ütlesin seda, mida ma ütlesin ning see viib meid avatud dialoogini, mis tõenäoliselt viib teineteise vaatenurkade paremale mõistmisele. See omakorda toob kaasa vastastikuse austuse, mis võimaldab meil nüüd elada paremate naabritena kui senini.

Loo mõte on selles, et enne antud vahejuhtumit oli osapoolte vaheline suhtlemine väga piiratud või puudus üldse. Selline intsident võib küll lühiajaliselt pinget suurendada, kuid pikaajalises plaanis on tulemuseks pinge vähenemine. Vaba suhtlemise kaudu oleme omavahelise jää murdnud ja tekitanud vastastikuse lugupidamise. SõnaVABADUS on meie jaoks toiminud hästi, sest me mõlemad oleme seda kasutanud.

Loomulikult on ka palju mitte nii ideaalseid stsenaariume. Üks võimalus on, et sa solvud ja keeldud seda mulle välja ütlemast — sa lihtsalt tõmbud tagasi. Sellisel juhul sa ei suurenda oma arusaamist minust ja hakkad tegema oletusi. Ma tean, et sa oled minu peale vihane, kuid ma ei tea miks — ja ka mina hakkan tegema oletusi. Nüüd me oleme loonud alguse negatiivsele spiraalile, mis hakkab pinget kasvatama. Sõnavabadus ei ole toiminud, kuid siin on põhjuseks see, et me oleme loobunud selle kasutamisest. Tegemist ei ole sõnavabaduse probleemiga vaid sellega, kuidas me sõnavabadust kasutame või seda kasutamata jätame.

Veel üks võimalus on, et sa vastad minu solvangule omapoolse solvanguga ja see toob kindlasti kaasa pinge kasvamise negatiivse spiraali, kus solvang viib solvanguni, mis toob kaasa vägivalla, hiljem võib-olla mõrva või koguni vägivallakaose. Just seda viimast oleme näinud Lähis-Idas juba tuhandeid aastaid ja oleks ammu aeg, et tuua see muster nähtavale sellisel kujul, et need inimesed hakkaksid ka ise seda märkama ja mõistma, et viga võib olla ka neis endis.

See toob meid tagasi küsimuse juurde, kas Muhamedi pilapiltide avaldamine meedias oli tark ja vajalik tegu? Vaatame seda sõnavabaduse aspektist. Kui pilapildid oleks avaldatud eesmärgiga suurendada pinget ja viha islamimaailmas, siis ei oleks see olnud just kõige parem viis sõnavabadust kasutada. Kuid sellest hoolimata tuleks meil kaitsta meediaväljaande õigust tahtlikult solvata moslemeid, sest see on paraku sõnavabadusega paratamatult kaasnev nähtus. Kuid on selge, et sellisel juhul oleks meediaväljaanne rikkunud kuldset reeglit, mis ütleb, et ära tee teistele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehakse.

Antud konkreetsel juhul oli ajalehetoimetus mõistnud, et kasvav pinge moslemite ja mitte-moslemite vahel Taanis ja teistes Euroopa riikides on jõudnud ohtlikule tasemele. Samuti oli toimetus teadlik ka sellest, et tõeline probleem oli hoopis selles, et inimesed, valitsus ja meedia ei tundnud ennast vabana, et avalikult arutada islamiga seotud küsimusi. Islamist oli kaasaegses Euroopas saanud tabuteema, nii nagu seda keskaegses Euroopas oli katoliiklik kirik, mille kritiseerimine lõppes tavaliselt väga ebameeldivalt.

Puudub diskussioon tabuteemadel

Täna on probleemiks see, et paljud moslemid ei soovi esitada küsimusi oma religiooni kohta ega selle üle arutada. Kuid sama kehtib ka paljude fundamentalistlike kristlaste kohta. Seetõttu on nendega avatud diskussiooni pidamine väga keeruline. Mis võiks murda patiseisu? Lääne kultuuris on palju näiteid sellest, kuidas valitsused, suurettevõtted või teised organisatsioonid ei ole soovinud avatult oma tegevusest rääkida. Sellisel juhul on ajakirjandus kasutanud aeg-ajalt satiiri, et välja tuua ebajärjekindlaid seisukohti või silmakirjalikke tegusid, ja see on sageli — pikas perspektiivis — viinud avatuma dialoogi ja pinge vähenemiseni.

Heaks näiteks on siin see, kuidas Ghandi kasutas vägivallatuid vahendeid, et sundida Briti impeeriumit silmi avama ja käituma teisiti kui seni. See küll suurendas lühiajalises plaanis pingeid, kuid ainuke võimalus vältida pingete kasvu oleks olnud täielik allumine Briti valitsemisele. Kuid pole ju kahtlustki, et lääne kolonialism oli oma aja ära elanud ja pidi lõppema. Täna ei ole ilmselt mingit kahtlust, et Ghandi tegevus vähendas pinget pikaajalises plaanis ja hoidis ära vägivaldsema vastandumise, mis oleks võinud kaasa tuua rohkem inimohvreid.

Ei ole kahtlustki, et moslemid on täna ajast maha jäänud ja kui me soovime vältida Kolmandat maailmasõda, siis nende suhtumine religiooni PEAB muutuma. Kuid moslemite suhtumine saab muutuda AINULT siis, kui nad hakkavad nägema puudusi ka iseenda suhtumistes. Nad PEAVAD nägema, et on silmakirjalik väita, et islam on rahumeelne religioon ja siis kasutada islamit, et õigustada provokatsioonile vägivallaga vastamist. See saab juhtuda ainult siis, kui miski teeb nende silmakirjalikkuse nii ilmselgeks, et nad seda lõpuks märkavad ja otsustavad midagi ette võtta. Kuna aga täna on moslemid oma meeled avatud dialoogile sulgenud, siis ainukeseks võimaluseks patiseisu murda on provokatsioon. Ajaloos on palju näiteid, kus vajalikuks on osutunud tugev provokatsioon, et viia olukord punktini, mille puhul teatud grupi silmakirjalik tegevus sai nii ilmselgeks, et nad lõpuks ka ise olid võimelised seda nägema (või siis nägi seda kogu ülejäänud ühiskond, mis tõi kaasa muudatuse).

Teiste sõnadega, ehkki erinevad pilapildid ja kirjutised Muhamedi ja moslemite kohta on esmapilgul pinget suurendanud, siis tegelikult on see vaid toonud nähtavale selle, mis on juba ammu olnud pinna all susisemas. Rahu moslemite ja ülejäänud maailma vahel ei ole tõeline rahu, see on vale rahu — rahu, mis iga hetk võib katkeda. Ja see ei muutu enne, kui moslemid lõpuks näevad islami rahumeelset aspekti, näevad oma kalduvust solvuda ja vastata vägivallaga, kasutades religiooni selle õigustamiseks. Moslemite tänane käitumine on sageli otseses vastuolus Muhamedi õpetusega ja ei ole vale öelda, et „nende keeles” nad otseselt rikuvad Allahi seaduseid. Paljud tänased islamimaailma seadused on lihsalt hälbed koraani õpetustest.

Jylland Posten’i ja Charlie Hebdo pilapildid andsid moslemitele suurepärase võimaluse tõestada, et islam on rahumeelne religioon ja et nad ise on rahumeelsed inimesed. Vägivaldne reaktsioon mittevägivaldsele provokatsioonile on pannud paljud moslemid nägema seda, et asjad peavad muutuma. Saab näha, kas mõõdukad, avatud meelega moslemid suudavad mõjutada debatti või lubavad nad endiselt ekstremistidel määrata, kuidas islam lääne inimeste jaoks välja paistab.

Sõnavabaduse nurgakiviks on just see, et igaühel on õigus teisi provotseerida, eesmärgiga muuta talumatut olukorda.

Võib ju öelda, et islami pühamast pühama solvamine ei ole parim viis moslemitega dialoogi alustamiseks ja kindlasti on see väide õige. See ei ole tõesti parim viis, kuid antud olukorras on see AINUKE viis. Nagu eelnevalt mainitud, oli juba enam kui kümme aastat tagasi selge suund pinge kasvamisele moslemite ja lääne kultuuri vahel. Eriti kehtib see nende riikide kohta, kus on märkimisväärne moslemitest elanikkond. Kuna aga pole olnud avatud dialoogi, siis on pinge vaid kasvanud. Vastastikune suhtlemine on olnud olematu, sest kumbki pool on püüdnud vältida teatud teemasid ja seetõttu osutus lihtsamaks probleemi ignoreerimine lootuses, et see lihtsalt haihtub.

AINUKE võimalus pinge väljendamiseks rahumeelselt on avatud tabuteemadeta dialoog. Kuna kumbki pool ei ole seda vabatahtlikult teha soovinud, siis mis võiks sundida osapooli dialoogile? Käputäis Taani ja Prantsuse ajalehe toimetajaid ja joonistajaid said ootamatult soovimatuteks instrumentideks, et anda inimestele võimalus hädavajalikuks dialoogiks. Kõik mõistlikud inimesed peaksid olema võimelised nägema, et selline dialoog on hädavajalik.

Moslemite integreerimine Euroopasse

Kõigest toimunust hoolimata tundub, et ainus pikaajaliselt jätkusuutlik viis moslemite integreerimisel Euroopasse on anda neile võimalus seda teha oma religiooni ja araabia identiteeti (araabia ei tähenda siin rahvuslikku identiteeti) kaotamata. Et see saaks võimalikuks, peavad mõlemad osapooled midagi andma ja midagi saama.

Millest peavad moslemid loobuma, et nad võiksid rahumeelselt elada kaasaegses Euroopas? Kui moslemid arvavad, et Euroopa vabatahtlikult pöördub tagasi XVI sajandisse, siis puudub neil igasugune reaalsustaju. Seega peavad moslemid vaatama otsa oma hirmule muutuste ja kaasaegse maailma ees. See hirm on koondunud ümber islamiusu ja nagu eelnevalt mainitud — paljud inimesed kasutavad religiooni õigustusena, et vältida iseenda muutmist. Paljudele moslemitele omane lähenemine elule ja religioonile on iseloomustatav alljärgnevalt:

1. Meie religioon on ainuke õige religioon. Kõik mitteusklikud lähevad põrgusse.

2. Meie religioon on eksimatu ja seetõttu küsimustele ja kahtlustele mitte avatud. Selle tulemusena saavad islami vaimulikud peituda religiooni eksimatuse sirmi taha, sarnaselt sellele nagu seda tegid keskaegsed katoliku kiriku juhid. Isegi poliitilised liidrid saavad ennast selle taha varjata ja vältida või edasi lükata poliitilisi muudatusi oma rahva jaoks. Kaasaegne islam on tänapäeval põhiliseks vananenud poliitilise süsteemi säilitajaks, sarnaselt katolikule kirikule keskajal.

3. Mistahes solvang meie religiooni vastu on solvang Jumala vastu, mis teeb sellest ülima solvangu.

4. Ülim solvang õigustab ja teeb lausa hädavajalikuks ülima vastuse. Seetõttu on õigustatud ja vajalik tappa need, kes solvavad Jumalat. Ja meie Jumal premeerib meid sellise tegevuse eest.

Moslemitel oleks aeg mõista, et selline suhtumine ei ole vastuolus mitte ainult koraani tõeliste õpetustega, vaid ka täielikult ajale jalgu jäänud. Ka keskaegsetel katoliiklastel oli täpselt sama suhtumine, mille kaudu nad õigustasid ristisõdasid ja inkvisitsiooni. Siiski, eurooplased jätsid sellise suhtumise religiooni maha juba sajandeid tagasi ja kui moslemid Euroopas ei tee seda sama, siis puudub neil igasugune võimalus rahumeelseks integreerumiseks ja neil tuleks lahkuda.

Euroopa moslemid peavad siin elamiseks soovima omaks võtta kaasaegse Euroopa kultuuri. Ei ole just väga realistlik ootus, et kolides võõrale maale, võtavad sealsed elanikud omaks sinu elustiili ja usu. Need, kes ei soovi kohaneda, peavad lahkuma. Moslemid võiksid siin õppida juutidelt. Teise maailmasõja eel olid paljudes Euroopa riikides pinged juutide ja mitte-juutide vahel. Vastutus langes siin mõlemale osapoolele. Paljud juudid kohanesid väga vastumeelselt oma uue kodumaaga, samal ajal olid ka nende maade elanikud sallimatud ega soovinud väljastpoolt tulijaid vastu võtta. Euroopas ei olnud vist ühtegi maad, kus oleks toimunud antud teemal avatud dialoog ja seega puudus igasugune rahumeelne võimalus pinge leevendamiseks. See tõi kaasa vältimatu „plahvatuse”, mis toimus Saksamaal ning selle tagajärgi teame juba ajalooliste faktidena.

Peale sõda muutsid nii juudid kui ka mitte-juudid oma suhtumist ja soovisid tunduvalt enam kas siis kohaneda või vastutulelikkust ilmutada. Selle tulemusena on enamikus Euroopa riikides pinged juutide ja mitte-juutide vahel väga väikesed. Suures osas on selle põhjuseks asjaolu, et Euroopa juudid on soovinud kohaneda kohaliku elustiiliga, säilitades samaaegselt juudi päritolu ja jätkates juudiusu praktiseerimist. Tänaseks on olukord selline, et paljud neist ei näe ennast kui juute, kes elavad näiteks Taanis, vaid kui taanlasi, kel on juudi päritolu ja kes praktiseerivad juudiusku. Seetõttu on neil palju kergem suhestuda teiste taanlastega, kes on juhtumisi näiteks valged ja praktiseerivad (või siis mitte) kristlikku religiooni.

Ainuke põhjus, mis takistab moslemitest immigrante samal moel integreerumast on nii moslemite kui ka mitte-moslemite soovimatus teineteisega kohaneda, mis saab alguse dialoogist või õigemini selle puudumisest. Juutide puhul oli holokaust see, mis pani mõlemad osapooled rahumeelselt koos elama. Loodame, et meil ei ole vaja veel ühte sõda, et viia moslemid ja mitte-moslemid samale tulemusele.

Vajalikud muudatused eurooplaste maailmavaates

Mis puudutab eurooplasi, siis siin on vaja tegeleda ühest küljest nii oma sallimatusega kui ka teisest küljest soovimatusega avalikult arutada teatud teemasid, millest üks on religioon. On selge, et islamiterrorismi hirmutav faktor on teinud eurooplased väga ettevaatlikuks (või lausa soovimatuks) islami teemadel rääkimisel. Kuid selle taga on veel eurooplaste soovimatus avatult arutada mistahes religiooni teemadel.

Paljud Euroopa rahvad on viinud sekulaarsuse sedavõrd kaugele, et religioonist endast on saanud avalikus arutelus tabuteema. Paljud eurooplased on sedavõrd mitte-religioossed või lausa anti-religioossed, et neid hirmutab moslemite komme avalikult oma usku praktiseerida ja see oma elus esiplaanile seada. Eurooplased arvavad, et see on keskaegne ja et nad on sellest üle, sest nad on nii arenenud ja modernsed. Kuid eurooplased ei soovi näha ateismi ja sekulaarse ühiskonna ilmselgeid puudusi. See on toonud endaga kaasa religioosse sallimatuse erilise vormi — sallimatud ei olda ainult nende vastu, kes kuuluvad TEISE religiooni, vaid paljud eurooplased on sallimatud nende vastu, kes kuuluvad MISTAHES religiooni.

On ju selge, et Euroopa on vabanenud keskaegsest usufanatismist, mis on selgelt progressiivne samm. Kuid religiooni asemele ei ole tulnud mitte midagi, mille tulemusena on nad n-ö vaakumisse jäänud. Religiooni (või õigemini vaimsuse ehk spirituaalsuse) positiivne külg on see, et see annab elule tähenduse ja suuna, mis ulatub ego tasandist kaugemale. Kui inimestel see puudub, siis nad muutuvad täiesti enesekeskseteks ja nende isiklik elu käib kiiresti alla, muutudes igavaks ja tuues kaasa tunde, et elul puudub mõte. See omakorda toob kaasa depressiooni ja eskapismi, mis on peamisteks sotsiaalsete probleemide põhjusteks Euroopas (näiteks vaimsed haigused, depressioon, erinevate ainete kuritarvitamised, lõhutud abielud ja perekonnad jne).

Tänu sekularismile ei ole Euroopa valitsused senini suutnud nende probleemide põhjustele jälile saada ja ma ei usu, et ülalmainitud sotsiaalsetele probleemidele oleks muid „teaduslikke” lahendusi — ükski Euroopa riik ei lahenda neid sotsiaalseid probleeme enne, kui ei leita tunduvalt tasakaalukamat suhtumist vaimsusesse (jutt ei ole siin religioonist) ja selle rolli ühiskonnas. Moslemitega tegelemine annab eurooplastele võimaluse selles suunas liikumiseks.

Samas oleks eurooplaste poolest täiesti ebareaalne oodata, et moslemitest immigrandid jätaksid maha oma religiooni ning neist saaksid samasugused mitte-religioossed inimesed nagu on eurooplased. Seega eurooplased lihtsalt peavad — alates valitsusest ja sealt edasi allapoole — muutuma sallivamateks religiooni suhtes ühiskonnas.