Karupoeg Puhh tuli Chistopher Robini järel trepist alla, kukal põntsumas põnt-põnt-põnt vastu trepiastmeid. Niipalju kui Puhh seda mäletab, on see ainuke viis, kuidas alla saada. Tõsi küll, mõnikord tundub talle, et peaks nagu ikka veel mõni teinegi võimalus olema, kui vaid hetkekski saaks selle igavese põntsumise jätta ja asja üle aru pidada…

Teatud vaatenurgast on meie elu sarnane ülalkirjeldatud situatsiooniga. Kristopher Robin sümboliseerib kehtivat rahandussüsteemi, trepp oma astmetega kujutab majanduse tsüklilisust ja pea põntsatused on kui tsüklilise majanduse kriisifaasid. Olemasolev rahandussüsteem tundub rebivat ühiskonda ja inimesi läbi buumide ja kriiside ning iga tsükli läbimisel löövad paljud ennast valusasti vastu kriisi põhja ära. Nii on see olnud senini ja tundub, et meil oleks hädasti vaja ühte Puhhi, kelle „rumalus” oleks piisavalt suur, et ta võiks esitada küsimuse: „Kas olemasolev süsteem on ainuvõimalik või on ka muid võimalusi?”

Alljärgnevalt mõned mõtted rahast, rahasüsteemist ja majandusest.

Raha aitab mõõta

Siinses kontekstis on raha eelkõige mõõdupuu, millega on võimalik mõõta ja võrrelda inimese jaoks olulisi erinevaid väärtusi, mille loomiseks ja kättesaadavaks tegemiseks peab üldiselt keegi aega ja energiat kulutama. Mistahes mõõtmisprotsessi puhul on oluline, et see püsiks muutumatuna, seega rahasüsteemi stabiilseks toimimiseks on vaja, et ka raha kui mõõdupuu püsiks ajas stabiilsena. Kuid mida tähendab raha stabiilsus ajas? See tähendab seda, et sarnased tooted või teenused maksavad tulevikus samaväärse summa raha kui täna. Toodete hinnad tohiksid muutuda ainult juhul, kui tootmise efektiivsus teeb nende tootmise odavamaks või mingi ressursi puudus tõstab nende hinda. Kui me vaatleme piisavalt lühikest ajavahemikku, siis peaks kogu käibel oleva raha mass olema kaetud kaupade ja teenuste massiga.

Vaatame näiteks kujuteldavat suletud süsteemi, kus on ainult üks väärtus, milleks olgu hüpoteetiline toode A ja tema „mõõtmiseks” on on ringlusse lastud 100 raha, mistõttu võime öelda, et toode A maksab 100 raha. Kui nüüd keegi teeb tööd ja loob rikkust juurde, valmistades veel ühe toote A, siis mõõtmistulemuse stabiilsuse säilitamiseks tuleks ringlusse lasta ka 100 uut raha, sest vastasel juhul antud raha massile vastaks kaks toodet A ja kummagi hinnaks oleks ühtäkki 50 raha. Kuid stabiilsuse saavutamiseks on vajalik ka vältida raha ringlusse laskmist ilma seda katva tooteta, sest vastasel juhul toote hind vaid tõuseks vastava summa võrra. Mõlema näite puhul ei oleks loodud rahasüsteem stabiilne — esimesel juhul tekiks deflatsioon, teisel juhul inflatsioon.

Teiste sõnadega, raha stabiilsust saab defineerida ainult raha ja väärtuste tervikhulkade kontekstis — hüpoteetilisel ideaaljuhul, kui väärtuste ja raha hulk süsteemis ei muutu, siis hinnad püsivad pikas perspektiivis muutumatutena.

Sügavamal tasandil on raha tarbimisväärtuste loomiseks vajaliku energia (ja informatsiooni) mõõdupuu. Ideaaljuhul peaks raha andma samale kulutatud energiahulgale vastandiks alati sama rahalise väärtuse. Kuna inimestel on võime õppida samu tooteid ja teenuseid tootma üha väiksema energiakogusega, sest nende käsutuses on rohkem informatsiooni ehk teadmisi, siis õige tasakaalu puhul peaksid sarnaste toodete ja teenuste hinnad ajas üldiselt vähenema. Kui see nii ei ole, siis tähendab see üldiselt rahamassi kiiremat kasvu, võrreldes toodete ja teenuste massiga.

Kulla standard ei ole kasutatav

Vikipeedia andmetel on maailma ajaloo jooksul kulda kaevandatud kokku 5,6 miljardit untsi (174 100 tonni), mis teeb kokku veidi vähem kui 1 untsi iga praeguse Maa elaniku kohta. Aastane kullatoodang on u 8 miljonit untsi (2500 tonni) aastas, mis teeb u 0,35 grammi kulda inimese kohta. Seega iga inimese kohta on maailmas kulda vähem kui 1000 USD väärtuses ja aastane kulla toodang inimese kohta on u 13 USD.

On selge, et kui püüda raha siduda kullaga, siis tooks see endaga kaasa probleemi — pole olemas piisavalt palju kulda, et katta loodud väärtuste hulka, samuti ei suuda iga-aastane kulla juurdekasv katta ära uusi väärtusi, mida inimesed pidevalt juurde loovad. Väärtuste hulk maailmas kasvab palju kiiremini kui kulla kogus ja kui rahasüsteem toetuks kullale, siis seisaksime silmitsi deflatsiooniga. See omakorda tooks kaasa tarbimise (vähemalt osalise) edasilükkamise, millel pikemas perspektiivis oleksid tõenäoliselt oluliselt tõsisemad negatiivsed mõjud.

Lähtudes kulla suhtelisest vähesusest, võrreldes ringluses olevate väärtuste hulgaga, kaasneks kullastandardiga ka kulla väärtuse äärmiselt suur kallinemine, võrreldes muude väärtustega — kuld muutuks siis kümneid või isegi sadu kordi kallimaks ning jätkaks kallinemist. Seega kullastandardi kehtestamine võib vastupidiselt laialt levinud arvamusele kaasa tuua hoopis majanduse arengu aeglustumise või lausa taandarengu.

Flat-raha

Fiat-rahaks loetakse raha, mille hulk ei ole seotud reaalväärtusega, vaid selle väärtuse määrab valitsus ja/või keskpank. Teiste sõnadega raha, mille koguhulk ei ole seotud kaupade ja teenuste koguhulga ehk väärtusega, on fiat-raha. Kõik tänapäeva rahandussüsteemid kasutavad fiat-raha.

Kui fiat-raha kasutamisega kaasneb alati inflatsioon, siis kullastandardil kasutatava rahaga kaasneks majanduskasvu tingimustes paratamatult deflatsioon. Viimane on majandusteoreetikute vaatenurgast halvim võimalik stsenaarium.

Kuidas tekib majanduse tsüklilisus?

Me oleme harjunud, et tsüklilisus ehk buumid ja kriisid on majanduse lahutamatuks osaks — neid ei ole võimalik vältida. Ilmselt vastab antud arvamus tänases reaalsuses tõele — praegu rakendatava ebaterve rahandussüsteemi puhul on majanduskriisid tõepoolest vältimatud. Kui vanker rakendada hobuse ette, siis ei ole võimalik vingerdamist ehk buume ja kriise vältida, heal juhul saab vaid nende amplituuti vähendada.

Vahel tundub, et me oleme unustanud, et väärtused tekivad läbi majandustegevuse ja rahandus vaid mõõdab seda, andes võimaluse vahetustehinguteks. Raha peab vaid võimalikult täpselt suutma mõõta mingi väärtuse loomiseks kulutatud energiat. Seega majandus peab olema vedajaks ehk hobuseks ja rahandus vaid järgneb majandusele — rahandus ei loo majanduskasvu, kuid ebaõigesti rakendatuna võib teha selle tsükliliseks või pöörata taandarenguks. Majanduskasvu aluseks ei ole mitte niivõrd tubli töö ega ka korras rahandus, vaid selle aluseks pikemas perspektiivis saab olla ainult loovus ja areng, mida sageli nimetatakse efektiivsuse või tootlikkuse tõusuks. Viimane tekib põhiliselt teadmiste ja oskuste kasvuga, mis võimaldab meil üha paremat ligipääsu energiale.

Täna loetakse majanduse põhilisteks mõjutushoobadeks maksu- ja rahapoliitikat. Kuid makse saab koguda ainult siis, kui luuakse (uut) väärtust ja raha saab kasutada (ehk kaupu vahetada) ainult siis, kui on olemas toimiv ja uut väärtust loov majandustegevus.

Tänane rahandusreaalsus põhineb keskpangandusel, mis juhib majandust eelkõige intressimäärade ja rahaloome kaudu, mis toimub tavaliselt laenu kujul. Iseenesest ei ole keskpanga tegevuses midagi põhimõtteliselt valet, kui rahaloome püsiks ainult keskpanga tasandil. Probleem tekib aga sellest, et rahaloome õigus on antud ka kommertspankadele.

Kommertspankadel on õigus luua uut raha 9 x (Eestis hetkel 6,67 x) enam, kui tema valduses on hoiuseid. Just siin tekibki probleem — ringluses oleva raha hulk võib teoreetiliselt kõikuda väga suures vahemikus. Kui kõik kommertspangad kasutaksid täna ära oma maksimaalse võimaluse laenu anda ning laenupakkumisele leiduksid ka laenuvõtjad, kes uue raha eest oste sooritama hakkaksid, siis tooks see kaasa üldise hinnataseme suure tõusu, võib-olla lausa enam kui kahekordistumise. Kui aga realiseeruks vastupidine hüpoteetiline olukord, kus pangad sunniksid kõiki laenuvõtjaid oma laene tasuma, siis tooks see kaasa hindade ülikiire langemise praegusest hinnatasemest 50—80% madalamale. Esimesel juhul haaraks ühiskonda spekuleerimismaania ja rahaomanikud kaotaksid poole oma ostuvõimest, teisel juhul aga kaasneksid tõsised sotsiaalsed tagajärjed, eelkõige ülikõrge tööpuudus.

Lahutades rahaloome väärtuste loomest ning andes rahaloome õiguse kommertspankadele, on loodud ülimalt labiilne süsteem, millel on kalduvus kaugeneda tasakaalupunktist eksponentsiaalselt. Kui majandus on kasvufaasis, siis kasv jätkub seni, kuni kommertspankadele antud võimenduskordaja on ennast ammendanud või kuni keskpank muudab piisavalt intressimäärasid. Kui aga majandus on jõudnud kokkutõmbuvasse faasi, siis on selle peatamine raske ja keskpangad peavad sageli ette võtma pretsetendituid samme, et kriisifaasist väljuda. Olukorda võimendavad veel oluliselt inimlikud emotsioonid, milleks on buumiajal ahnus ehk hirm kasumist ilma jääda ja kriisi ajal hirm oma puhtamal kujul ehk hirm oma vara kaotada. Ei ole vale öelda, et tänane rahandus põhineb hirmupõhisel mudelil — püüdel kompenseerida ahnust hirmuga ja hirmu ahnusega. Kuid nagu senine ajalugu on näidanud — nii ei ole võimalik luua stabiilset majandust ja rahandussüsteemi.

Teiste sõnadega — majanduse tsüklilisusel on vaid üks põhjus — labiilne rahasüsteem, millel on kalduvus võimendatult liikuda selles suunas, kuhu ta parasjagu liigub. Kuid üksikud buumid ja neile järgnevad kriisid võivad tekkida ka põhiliselt emotsionaalsetel põhjustel. Siiski, kui suureks mingi ahnusel põhinev mull võib kasvada, sõltub rahandussüsteemist. Kui ahnuse lainet toetab ka rahaloome, siis on oht oluliseks korrektsiooniks, mis väljendub antud valdkonnas teisele poole ülevõimendatud kriisina. Usun, et u 15 aastat tagasi tekkinud dotcomi mull ja selle lõhkemine on pigem pimestava ahnuse ja hirmu toimimise tulemus kui rahapoliitika tagajärg.

Hinnaralli ja säästud

Kui me vaatame energia ja kinnisvara hindu või tarbijahinnaindeksit pikema ajavahemiku vältel, siis ei saa jääda märkamata, et iga-aastane rahatrükk nn konservatiivse poliitikaga riikides ületab majanduskasvu 2—3% või veelgi enam. 30 aastaga on valdav osa hindadest enamikus riikides vähemalt kolmekordistunud. Praeguse rahandussüsteemi kaitsjad väidavad tõenäoliselt, et paariprotsendine inflatsioon on vajalik selleks, et inimesed raha sukasääres ei hoiaks. Kuid inflatsiooni hinnaks on see, et raha ei saa täita ühte oma põhifunktsioonidest, milleks on väärtuste akumuleerimine. Inimesed, kes hoiavad raha kontol säästudena, mida pangad laenude väljastamisel varuna kasutavad, lihtsalt kaotavad aja jooksul olulise osa oma säästudest. See ei ole ilmselt kellelegi uudiseks, kuid kahjuks me oleme inflatsiooniga sedavõrd harjunud, et me ei sea olemasoleva süsteemi mõistlikkust isegi kahtluse alla.

Kuna praeguse rahandussüsteemi juures kaotab raha igal aastal keskmiselt 2—3% oma väärtusest, toob see kaasa olukorra, kus inimesed on sunnitud oma säästude säilitamiseks hoidma seda mitterahalisel kujul, seda isegi siis, kui nad ostetud asju ei vaja. See omakorda toob kaasa ebaefektiivsuse või lausa raiskamise, sest enamik inimesi ei ole võimelised raha kulutama selliselt, et ostetu (investeeringu) väärtus ajas säiliks või ka reaalselt kasvaks.

Terve rahasüsteem

Senikaua kuni rahaloome on lahutatud reaalväärtuste ehk kaupade ja teenuste hulgast, on meie rahandussüsteem ebaterve, sest rahaloome ei ole seotud reaalse majandusega. Sageli on lausa nii, et kui majandus on kokkutõmbuvas faasis, siis rahaloome on kasvavas faasis ja vastupidi — kiire majanduskasvu olukorras keskpank käivitab intresside tõstmise kaudu negatiivse rahaloome.

Terve rahandussüsteemi loomiseks peaks selle üles ehitama nii, et rahaloome on suhteliselt täpselt seotud ühiskonnas tekkiva lisandväärtusega. Kui euroala majanduskasv on aastas näiteks 2%, siis tuleks sama palju euroraha ka ringlusse juurde lasta. Kui ringluses oleva raha mass ja selle juurdekasv on 1:1 sõltuvuses reaalväärtuse kogumassist ja tekkinud lisandväärtusest, siis ei ole suuremõõdulised buumid ja kriisid enam võimalikud. Kui aga tekib ka mõni väiksem — ahnusel või hirmul põhinev kõrvalekalle tasakaalust, siis peab see kindlasti mõistliku aja jooksul libisema tagasi tasakaalupunkti.

Suureks probleemiks investeeringute tegemisel on rahapoliitika prognoosimatus. Mitte keegi ei suuda prognoosida ringluses olevat raha hulka ning selle vastavust reaalväärtusele. Liiga suur on risk, et tehtud investeeringud kaotavad rahapoliitiliste otsuste tõttu 20% või enamgi oma väärtustest. Tõenäoliselt on hulk inimesi ja ettevõtjaid, kes viimase kriisi ajal kaotasid oma laenu abil tehtud investeeringud just seetõttu, et tagatisvara jäi väiksemaks kui laenusumma ning pangad algatasid sundmüügi. Tänaseks on enamikul juhtudest tagatisvara väärtus rahalises vääringus saavutanud oma endise taseme, kuid paljud inimesed ja ettevõtted on oma kodud või investeeringud kaotanud.

Raha keskne paradigma

Tänane rahaloome keskne põhimõte seisneb selles, et raha on kohustus ehk võlg. Võlg on vaja tagasi maksta ning et seda motiveerida ja laenuandjat premeerida, on rahale antud hind intressi näol. Seega olemasolev rahandussüsteem mingis mõttes kurnab majandust ehk väärtuste loomist. Raha loomine toimub täna laenu andmise hetkel. Keskpangad loovad raha põhiliselt valitsuste võlakirjade ostu kaudu, kommertspangad annavad laene eraisikutele ja ettevõtetele. Iga väljaantud rahasummat hakkab saatma kohustus selle kasutamiselt intressi maksta. Kuidas keskpangad intresse kasutavad, sõltub igast konkreetsest keskpangast, aga näiteks USA keskpank ehk Föderaalreserv, jaotab minu andmetel igal aastal osa oma kasumist (kuni 6%) aktsionäridele välja, kelleks on minu andmetel USA kommertspangad, ülejäänud raha antakse üle riigieelarvesse.

Kui me kasutame muid mõõdupuid — näiteks mõõdame aega või teepikkust, siis nende mõõtesüsteemide kasutamise eest ei pea me otseselt kellelegi tasuma. Kui me aga soovime kasutada raha, et mõõta erinevaid tarbimisväärtusi ja neid vahetada, siis kaasneb sellega otsesel või kaudsel kujul intressimakse. Mitte kõik inimesed ei tasu otseselt intressi, kuid näiteks tasudes elektrienergia arveid, tasume kaudselt ka energiaettevõtte intressikulusid.

Kuna mul puudub rahandusalane haridus, siis ei ole ma kehtivat süsteemi „õigeks ja ainuvõimalikuks“ õppinud. Vaadates tänast rahasüsteemi, on mul tekkinud mitmed küsimused:

Miks? Miks? Miks!

1. Miks on raha hulk lahutatud reaalväärtuste (kaupade ja teenuste) väärtusest?

2. Milleks on vaja keskpanga baasintresse? Mis juhtuks, kui keskpank ei tegeleks intressipoliitikaga vaid hoiaks lihtsalt raha hulka vastavuses reaalsete väärtustega?

Lähtudes oma tänasest arusaamisest, püüan siin anda ka mõned hüpoteetilised vastused.

Raha lahutamine reaalväärtustest võimaldab rahasüsteemiga manipuleerida. See on midagi sarnast korruptsiooniga ühiskonnas, mis toob kaasa ebaausa konkurentsi ja annab kellelegi turueelise. Rahanduses saavad kõige suurema turueelise need, kes teevad rahapoliitikat ja teavad ette järgmisi samme ja need, kes on uuele rahale kõige lähemal. Kui need inimesed, kes täna teevad keskpankades rahaturgu puudutavaid otsuseid, oleksid siiralt omakasupüüdmatud ühiskonnateenrid, siis ei oleks sellised kriisid võimalikud. Minu arvates ei ole vaja väga suurt tarkust mõistmaks, et kui ringluses olev rahamass võib kõikuda mitmekordselt, siis saavad seda teha ka hinnad. Siit ei tohiks olla ka väga raske järeldada, et terve ja buume-kriise elimineeriv rahandussüsteem peab olema selline, mis ei võimalda ringluses oleval rahasummal suvaliselt muutuda ja et see peab olema seotud reaalväärtustega.

Üheks põhjuseks, miks paljud poliitikud sellise süsteemi eksisteerimist tolereerivad, on võimalus üle oma võimete elada ja täita valijatele antud ebareaalseid lubadusi hinnaga, millest valijad sageli aru ei saa. Kuna keskpank ei saa tegelikult praktilistel põhjustel valitsust siseriiklikult maksejõuetuks kuulutada, siis peab ta igal juhul raha juurde trükkima nii palju, kui valitsus vajab. Kui poliitikud on välja andnud ebamõistlikke lubadusi või soovivad sõda pidada, siis olemasoleva süsteemi kaudu on võimalik imelihtsalt kodanikke läbi inflatsiooni lisamaksustada. Inflatsioonilise rahaloome eripäraks on asjaolu, et see, kes uue raha käiku laseb, saab teha ostud vana (odavama) hinnaga. Kuid mõne aja jooksul suurenenud rahamass toob kaasa hindade tõusu, mis vähendab seniste säästude ostuvõimet. Just sellisel varjatud kujul maksustavad paljud valitsused oma rahvast lisaks ametlikele maksudele, mis on paljudes riikides juba niigi ebaloomulikult kõrged.

Ka kommertspangad on olemasoleva olukorraga rahul, sest neil on võimalik vaid lepingu allakirjutamisega hakata saama teatud protsendi võrra intressitulu igalt allakirjutatud lepingult.

Lõpetuseks

Eelöelduga ei soovi ma teha etteheiteid ühelegi panganduses ega rahanduses töötavale inimesele. Minu eesmärk on vaid juhtida tähelepanu, et probleem ei seisne mitte süsteemi paremas juhtimises või paremate inimeste leidmises, vaid olemasolev rahandussüsteem ei võimaldagi stabiilsust, sest ta on kergesti manipuleeritav ja olemuslikult labiilne.

Kogu rahandussüsteem ja selle juhtimine on seatud tavalistest inimestest nii kaugele ning tehtud (osaliselt tahtlikult) nii keerukaks, et enamik inimesi (v.a vandenõuteoreetikud) ei oska ega tahagi sel teemal sõna võtta. On omamoodi sümboolne, et ka Eesti Pank on ennast kapseldanud kvartalisuurusesse kindlusesse, justkui oleks neil mingi suur saladus varjata. Kuid võib-olla see saladus, mis vajab kaitsmiseks säärast kindlust, on teadmine, et meie rahandussüsteem on lihtsalt hiigelsuur püramiidskeem, mida hoiab kokku kukkumast vaid pidev rahamassi suurenemine ja mille tipus istuvad kommertspangad, kes selle skeemi abil hiigelsuuri kasumeid genereerivad.

Euroala valitsused maksavad praegu intressikulusid 255 miljardit eurot aastas. Kui palju maksavad laenuintresse eraiskud ja ettevõtted - seda me kahjuks ei tea, aga tõenäoliselt on siin tegemist vähemalt sama suurte summadega. Miks me ei küsi valju häälega ja avalikult - kellele ja mille eest me maksame intresse?

Selleks, et täna mingilgi määral prognoosida meie majanduse tulevikku, on meil vaja teada vaid kahte numbrit — EKP baasintressimäära ja ringluses oleva raha hulka. Kõik muu, sealhulgas ka reaalmajanduses toimuv, on teisejärguline. Suurema osa inimeste individuaalne materiaalne heaolu sõltub täna tunduvalt enam nendest kahest numbrist kui inimese enda isiklikust töisest panusest.

Kui piisavalt suur hulk inimesi mõistab süsteemi toimimist ning nõuab selle muutmist, siis ei jää muudatused tulemata. Üle-eelmisel sajandil mõisteti ühtäkki, et orjus ei ole kooskõlas põhiliste inimõigustega — ja suhteliselt lühikese aja jooksul vabanes läänemaailm (suures osas) sellest ebainimlikust nähtusest. Täna tuleb meil otsustada — kas me soovime jätkata püramiidskeemist rahandussüsteemi orjadena või oleme valmis seda ühiselt muutma, et panna rahasüsteem majandust ja inimesi teenima?